Eesti Infoühiskonna Arengukava 2020 sisaldab mitmeid meetmeid ja vajalikke arendustegevusi, mis olid mõeldud infoühiskonna arenguks. Arengukava sisaldas üsna mitmeid projekte ning algatusi. Antud postituse eesmärk on kirjeldada üht kõige enam ja üht kõige vähem realiseerunud visioonipunkti.
Üks visioon, mis silma jäi ning kõige enam kõnetas, puudutab töökohtade võrgustumist. Kuid siinkohal ma ei ole kindel, kas töökohtade võrgustumine on tõesti arengukava raske töö ja vaeva vili, või on siinkohal tegemist ettevõtete suure ponnistusega jääda ellu pandeemia ajal. Loomulikult räägiti kaugtöö tegemise võimalustest juba ammu, kuid reaalselt ei olnud see meie töökultuuris kõikides valdkondades nii laialt levinud. Isegi kui tööandja justkui andis mõista, et see on aksepteeritav ning ka vajalikud vahendid suutsid välja kaubelda, siis vaadati sellele kollektiivselt ikkagi viltu. Alati jäi kahtlus, et inimestel puudub piisav distsipliin ning võime tööd teha. Rääkimata olukordadest, kus sa pidid ikka kontorisse minema, kuna igapäevaselt toimusid koosolekud, mida tol ajal hübriidvormis pidada ei saanud (kuigi välismaiste partneritega oli ju võimalik koosolekuid üle veebi pidada). Mis ma tahan öelda, et arengukava käigus loodud projektid ning algatused võisid küll lüüa aluspinna või soodustada kaugtöö võimalusi, kuid sellele lõpliku tõuke andis siiski pandeemia ning ettevõtete enda initsiatiiv, mis tulenes vajadusest hoida ettevõtted töös (kui inimesed jäävad haigeks, siis ei saa ju töö tehtud). Miks ma veel arvan, et antud juhul oli pandeemiaga suurem mõju kui arengukavaga tehtavad projektid, on seetõttu, et riigiasutustes, mis võiksid olla eeskuju ühiskonnale, sellised kaugtöö tegemise võimalused, kas puudusid või ei olnud soositavad. Antud hetkel lähtun enda tutvusringkonna kogemusest, kes töötavad riigiasutustes.
Üks suurimaid ebaõnnestumisi minu jaoks on aga visioon, kus loodetakse inimestest kasvatada tarku tarbijaid. Sest need, kes hoidsid kokku, tegid seda enne ja teevad ka nüüd. Need, kellel aga puudub oskus või vajadus enda impulssoste kontrollida, ei suuda seda teha ka infoühiskonna arenedes. Ma ütleks, et sellistel isikutel on veel eriti raske enda kulutusi kontrollida. Näiteks e-poodides ostmise puhul kipuvad inimesed vastupidi rohkem raha kulutama kui kokku hoidma. Näiteks ostetakse rohkem, et kokku hoida transpordikuludelt (pead ostma kindla summa eest, et saada tasuta transport) või siis sa näiteks tellid kauba aga unustad selle õigeaegselt tagastada ning e-ostlemine on tehtud erinevates äppides nii lihtsaks, et sul on vaja sisuliselt teha ainult 3 nupuvajutust, et oma ost tehtud saaks (lisa ostukorvi, vaata ostukorvi, maksa). Ja samuti toetab minu väidet kelmide edukad petuskeemid pensionirahade väljapetmiseks. Inimesed võtsid oma pensionirahad välja ja samas langesid kiirelt petturite ohvriks.
Kokkuvõttes soovin öelda, et arengukava oli suures plaanis väga kena ja ilus visioon, kuid inimeste teadlikkuse osas on mõningaid puudujääke. Info ei jõua nendeni, kes seda kõige rohkem vajaksid ning loodan, et uued arengukavadega tehtavad projektid keskenduvad probleemile, kuidas pakkuda ka nendele inimestele uusi võimalusi ning oskusi kiiresti arenevas infoühiskonnas edukalt toime tulla.
Triinu Viikholm blog 