NÄDAL 8, proff või käsitööline?

Milline omadus võiks kõige enam eristada “proffi” sama eriala “käsitöölisest”?

Kas suhtumise poolest “proff” või oskuste poolest “käsitööline”? Kuna ma iseendale sellise küsimuse esitasin, siis ma analüüsin võib-olla mõlemat poolt ning vaatame, millise järelduseni ma selles teemas jõuan.

Professionaalsed oskused. Minu vanas valdkonnas, trükinduses, tähendas see seda, et sa tead midagi, millega algajad mööda panevad. Sa oled selles valdkonnas kogenud ning oskad ette näha, mis üks või teine tegevus tagajärjeks toob. Näiteks trükikotta saadeti trükifailid, mille sisuline kvaliteet kõikus ikka väga palju. Õnneks on trükikodades reproosakonnad, kes kontrollivad ning otsivad tihti esinevaid vigu ning annavad sellest ka klientidele teada. Lisaks, tehakse ka digitaalseid “proofe”, kus siis trükifail jooksutatakse läbi trükikoja programmi ning luuakse uued pdf-id, mille pealt klient näeb siis ära, kas tal on mingid elemendid paigast läinud, ära kadunud või muutnud värvi.

Selliste failide tehnilisest teostusest sai alati aru, kas tegemist on professionaaliga või amatööriga. Seega, selle eristamine oli väga lihtne – kas sa oskad, või sa ei oska. Kui sa ei oska, kas sa oled valmis rohkem õppima või soovid lihtsalt midagi kaelast ära saada ja hiljem siis virised, et hoopis trükikoda on süüdi?

Kui nüüd keegi tahab siin trükifaili teha, siis mõned tähtsamad nõuded on alati trükikodade kodulehtedel olemas. Näiteks Reusner või Folger või Printon. Printoni omad on ühed põhjalikumad ja liigitatud ka eraldi. Kuid rõhutan, et igal trükikojal võivad mõned nõuded olla erinevad, seetõttu vaata kindlasti trükikoja lehele, kus su trükised valmivad.

Nüüd suhtumise aspektist vaadates, on professionaali ning käsitöölist märksa keerulisem eristada või isegi neid tingimusi, kuidas neid eristada on keeruline. Kuna blogipostitus on piiratud mahuga, on minu jaoks üks olulisemaid erisusi selles, et professionaal teab, et ta ei saa teada kõike ning amatöör arvab, et ta teab juba piisavalt. Mind on keskkoolist alates kannustanud Sokratese mõte :”I know that I know nothing” (tõlkes: “Ma tean, et ma ei tea mitte midagi”). Miks just see lause? Sest kui sa arvad, et sa tead kõike, siis sa ei õpi rohkem midagi uut, sa ei arene edasi. Su oskused ei arene edasi. Tänapäeva ühiskonnas, ükskõik mis valdkonnas sa oled, ei saa nii jätkusuutlikult elada. Ühiskond areneb ja muutub nii kiirelt, et sa pead ajaga kaasas käima ning endale tunnistama, et iga päev võib tulla mingi uus avastus, mis võib sinu teadmised pea peale pöörata.

Samas, see suhtumine – ma ei tea tegelikult midagi, väga ei toimi, kui sa pead end või mingit toodet maha müüma. Ma ei ole kindel, kas ma ikka oskan arendada aga kandideerin siin ikka panga programmi arendama? Ma pole kindel, kas see pastakas, mida tahan sulle müüa 50 euriga, ikka peab vastu paar kuudki? Sellisel juhul on sul mõistlikum kindlaks teha, mida sa tead ning need teadmised edasi anda ja enesekindlalt.

Kokkuvõtlikult tahan öelda, et professionaalsus on sinu teadmiste ning suhtumise kombo. Sa pead omama nõutud valdkonnas mingeid teadmisi ning sa pead olema piisavalt hea suhtumisega, et mõista, mida ja kuidas nende teadmistega edasi minna.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s