Kõigepealt soovin tänada nii huvitava teema eest. Lugedes selle nädala teemat, sain inspiratsiooni otsida veel lisamaterjali internetist ja mõte rändas vanaema peale. Koroonaajal sain tegelikult aru, et kui juba varasemalt jõudsime vanaema juurde piinlikult harva, siis peale koroonat ei julgenud keegi minna tihtipeale külla kartes viia haiguseid vanaemale. Tänapäeva ühiskonnas, kus tehnoloogia on nii palju arenenud, jääb justkui tegelikult vanaema ikka ilma erinevatest emotsioonidest, mida saavad vaid lähedased tuua. Saan aru, et vananemine ei ole otseselt puue, küll aga on vanaema teadmiste puudus ja õppimiskõver takistanud tal osa saamast tehnoloogia fantastilisest maailmast ja seeläbi tegelikult kogeda midagi uut.
Ja siis sattusingi sellise “ühe-nupuga-arvuti” peale nagu Komp. Komp on Norra startupi poolt loodud lihtne arvuti, mille puhul saavad sinu lähedased selle abil vanemale generatsioonile teha videokõnesi, jagada videoid ning pilte. Seda on vanuritel lihtne kasutada ja kogu äpiga möllamine jääb nooremale generatsioonile, kes sellega imepäraselt hakkama saavad. Vanaema ülesanne on ainult kõne vastu võtta ja vaadata piisava suurusega ekraani.
Kodulehel on põhjalik informatsioon, kuidas kasutada ning selle põhjal teha otsus, kas seadeldis just nõutud vajadustele vastab. Vaatasin, et see on isegi Soomes täitsa olemas. Seadeldis on päris kallis kuid võib päästa ühe vanuri üksildusest oma koduseinte vahel.
Ja kuna meil oli kursuse foorumis küsimus nutikellade kohta, sattusin ma ka väga ägeda nutikella peale – pimedatele mõeldud nutikell Dot Watch. See ei ole nutikell, mis sulle kõva häälega kõik ette loeb, vaid selle ekraan suudab Braille kirjas kõik tekstid ning teated kellal ette kanda ning kella kasutaja saab puudutuste abil lugeda teateid. Ja arvestades tavaliste nutikellade hinda, on see odavam kui üks tavaline Apple Watch!
Selle nädala blogiteema on veebilehtede kasutatavus. Kui seda teemat lugesin, tuli mul kohe meelde enda ametiga seoses üks juhtum. Nimelt, olen ma testija. Testin nii panga töötamiseks vajalikke programme kui ka tegelikult vajadusel kodulehel tehtavaid muudatusi või uuendusi. Minu töölauale sattus ka onboardingu testimine (ehk siis panga kliendiks saamine läbi veebiavalduse ja autentimise). Aga ma olin põhjalikult testinud eelnevalt ka vana onboardingut. Mis juhtus oli see, et kuna ma olin nii ära harjunud vana onboardingu lehega, et uus leht tundus minu jaoks täiesti lootusetult keeruline ning valus kasutajakogemus. Kuna meil oli majas ka uusi testijaid, palusin ühel meeskonnaliikmel uue onboardingu ühe korra läbi teha ning oma arvamus öelda – tema arvates oli see lihtne ja loogiline ning kiire. Palusin tal ka vana onboardingu peal proovida, mille kohta sain tagasiside, et see on keerulisem ning nõuab paar lisasammu (tõepoolest – kui võrrelda klikkide arvu, siis selle poolest oli uus onboarding parem). Seega ainukene loogiline järeldus on see, et ma olin vana lehega nii ära harjunud, et ümberõppimine tundus kuidagi vaevarikas ja tänu sellele tundus subjektiivselt minu jaoks uue lehe kasutatavus negatiivsena. Kuid siinjuures ma onboardingu kasutatavust ei hinda, kuna onboardingut (ehk siis panga kliendiks saamist) saab ainult ühe korra teha ning seetõttu on seda raske hinnata Jakob Nielseni komponentide järgi (näiteks õpitavus või meeldejäävus). Aga see oli ainult väikene meenutus, mis antud teemaga haakus ja esimesena mõttesse tuli.
Oma positiivse kasutajakogemuse toon välja LHV pangalehega. Olen LHV klient olnud mitmeid aastaid ning olen täheldanud, et iga muudatus, mis nad teevad, ei löö pea peale kogu minu kasutajakogemust, vaid see on instinktiivselt kohe hoomatav. Ehk siis sellega on tagatud õpitavus. Isegi peale muudatusi või uue funktsiooni lisamisel, on kõik kiirelt selgeks õpitav ning ei ole küsimustki, et järgmisel korral soovitud funktsiooni üles ei leia. Samuti on tagatud tõhusus. Panga lehel on kõik maksimaalselt kahe kliki kaugusel. Mis tähendab, et kui mul on vaja laskuda menüüst alammenüüsse, ei pea ma aina sügavamale ja sügavamale kaevuma ning leian kiirelt vajaliku informatsiooni üles.
Meeldejäävuse puhul olen täheldanud, et kui mul on vaja väga harva kasutada näiteks limiitide muutmist või õiguste muudatusi, mida kasutan harva – leian ma selle alati uuesti üles ka hiljem. Seetõttu hindan ma ka selle tingimuse täidetuks. Lisaks, mitte ainult pangaportaali puhul vaid ka näiteks neil on investeerimise alased lehed arusaadavalt ning lihtsalt struktureeritud ja seetõttu leian info üles ka aasta hiljem (näiteks koolitusmaterjalides mäletasin, et oli välja toodud mingi kindel mõiste ja ma leian selle iga kell üles uuesti).
Vead – ükspäev just mõtlesin sellele, et mul on hea meel, et osades kohtades on küsimus “Kas sa oled ikka kindel, et tahad teha tegevust xxx”. Ja siis avastan, et appi, ei taha – olen kuskil mingi linnukese valesti märkinud või mööda pannud nupu vajutusega (teate küll seda olukorda, kus töntsakad näpud üritavad õigele kirjale pihta saada). Ja samas, ma ei ole täheldanud, et neid topeltküsimusi väga palju oleks, et segama hakkavad.
Rahulolu – minu teada on üleüldine rahulolu LHV veebi kasutamisel väga hea. Ja tihtipeale tuuakse näiteks teiste pankadega võrreldes LHV lehte eeskujuks ja võin öelda, et ka õigustatult.
Kasulikkus – kas objekt teeb seda, mida vaja on? Jah, teeb küll.
Ma olen väga rahul LHV lehega. Ja leian, et see on hea eeskuju sellest, kuidas üks mahukas, oluline ja funktsionaalne leht peab toimima.
Negatiivse kogemusena pean välja tooma sellise kasutajaportaali nagu Korto. Selle idee on üllas ning vajalik aga kasutajamugavus on kohati täiesti olematu. Lähtun taaskord Jakob Nielseni sõnastatud komponentidest. Ja kuna Kortol on nii juhatuse liikme vaade kui ka korteriühistu liikmevaade, annan ülevaate juhatuse liikme vaatest, mis on rohkemate funktsioonidega ning on põhjalik tööriist nii raamatupidajale kui ka juhatuse liikmele.
Õpitavus – Kortoga on selline probleem, et sellel lehel orienteerumiseks on vaja kellegi abi, kes seda lehte on kasutanud. Intuitiivselt midagi üles leida siit on suhteliselt keeruline. Kunagi alguses, kui KÜ juhatuse liikmeks sain ja mul oli vaja üles leida remondifondi jääk, otsisin ma 20 minutit seda kohta. Helistasin lõpuks raamatupidamisele, kes selgitas, kus see on. Mingi aeg hiljem, kui oli seda uuesti vaja – pidin jälle raamatupidajale helistama, sest ma ei suutnud seda meenutada, kus see on. Nüüd näen, et nad on lõpuks lisanud siia eraldi alammenüü “Reservid” ning seal all on ilusti see nüüd välja toodud.
Tõhusus – ehk kui kiirelt saab kasutaja vajalikud toimingud tehtud, kui objekti kasutamine on selgeks õpitud. No siin ma raamatupidaja eest ei saa rääkida väga põhjalikult, kuid tean, et neil on tehtud integratsioonid näiteks pankadega (aasta tagune arendus) ning seetõttu on raamatupidajatel lihtne sinna andmeid lisada. Samuti on tegelikult lihtne mul kui KÜ juhatuse liikmel, jälgida võlglasi, näitude esitamisi, teateid jms infot. Seega, tõhusus on suures plaanis tegelikult hea.
Meeldejäävus – nagu eelpool nimetasin, siis remondifondijäägi ülesleidmine oli paras peavalu ja seda mitmel korral. Ehk siis asjad asuvad kohati ebaloogiliselt. Siiani ei leia ma alati esimese korraga üles asju, mida mul tarvis on. Ja seda kusjuures osadega, mida kasutan üpriski tihti. Ja tegelikult ka ei imesta, miks on meeldejäävusega probleeme – neil on samad asjad erinevates alammenüüdes. See tähendab, et alammenüüdes on rohkem asju ja seetõttu tekitab ka infomüra. Näiteks näidud on leitavad nii Arveldused alt kui ka menüüst Haldus.
Veakindlus – korto ise tegi hoolduse süsteemile ning arhiveeris kogemata kõik uuemad teemad, nii et tavaelanik enam Teadetetahvlil uusi teateid ei näe. Samas, osad 2018 aasta teemad on veel avatud ja loetavad. Tagasi neid aga keegi ei osanud tol ajal panna (hiljuti ei ole uuesti küsinud). Raamatupidamise poolt õnneks midagi katastroofilist ei ole juhtunud ja loodan, et ka nii jääb.
Rahulolu – sellega on nii, et Korto on üks ainulaadseid veebilehti, kus on kogu KÜ süsteem üleval ning see on vajalik kõikidele osapooltele. See teeb ka mugavaks infovahetuse KÜ ning haldusfirma vahel ning seetõttu on kõik läbipaistev kõigile osapooltele. Lisaks üks väikene mugavus veel on äpp, kus kaudu on mugav sisestada näite. Üdini rahul ei saa sellega olla kuid kui kasutad ainult paari funktsiooni, on see siiski mugav tööriist.
Kasulikkus – Süsteem on vajalik ning kasulik. Veebileht teeb seda, milleks ta loodud on. Küll oma veidruste ja viperustega.
Kokkuvõttes Korto ei ole kõige hullemaid kasutajasüsteeme, mida näinud olen, kuid seal on kindlasti punkte, mida annab teha, et parandada kasutatavust. Võrreldes LHV intuitiivse lehega aga on Korto veel lapsekingades.
Käesoleval nädalal analüüsin SKAIS2 projekti arendusmudelit. Kuna antud projekti puhul on materjali palju, olen jaganud oma analüüsi etappideks ning üritan igas etapis anda hinnangu, millise arendusmudeliga on tegemist. Meeles tuleb pidada aga seda, et SKAIS2 projekt jäi sellisel kujul poolikuks ning projekt lõpetati kompromisslepinguga töös esinevate probleemide tõttu. Käesolevaks ajaks on see projekt küll lõpetatud, kuid oma analüüsis keskendun just SKAIS2 projekti ajaloole.
Esimesena vaatame üle hankedokumentides olevad nõuded. Kuna tegemist on suuremahulise hankega, peab olema ka vastav dokumentatsioon põhjalik ning üheselt arusaadav. Samas oli hankemenetluse liik Võistlev dialoog (Hankemenetluse seadus §63) , mis tähendab, et esialgu valitakse välja pakkujad, kes sobivad esialgu hankija poolt seatud objektiivsetele tingimustele ning asutakse läbirääkimistele, et leida hankijale sobivaim pakkuja, tuginedes parimale pakutud lahendusele.
Hankedokumentides on selgelt välja toodud alljärgnevad asjaolud:
leping loetakse täidetuks, kui arendustööd on kasutusele võtmiseks valmis ja üle antud tellijale;
arendustööd võib üle anda ka etappidega (kui teenuse eripära seda võimaldab);
tarkvara kasutajakeskne arendamine;
projekt sisaldab ka disainitöid;
pakkuja peab esitama ka nõuded tarkvara majutuskeskkonnale;
lisaks tuleb kirjeldada testimiste keskkonnad;
testimismetoodika valmimine ning testimisplaani esitamine;
tarkvara täiendamine vastavalt auditi nõuetele;
tarkvara dokumenteerimise põhimõtete valimine ja rakendamine, tarkvara dokumentatsiooni, kasutajajuhendite koostamine;
riigi infosüsteemi haldussüsteemi (RIHA) andmekogu registreerimiseks vajaliku dokumentatsiooni ettevalmistamine, sh andmekogu andmeobjekti semantiline kirjelduse, andmekooseisu ning teenuste kirjelduste ettevalmistamise;
haldamise nõuete läbiviimine ja koolituste läbiviimine
hooldustööd
projektijuhtimine, kvaliteedihaldus ja riskihaldus;
hankedokumentides on välja toodud olemasoleva süsteemi kirjeldus ning ootused uuele süsteemile;
lisaks on erinevate dokumentidega nõutud kvaliteedimeetmete kirjeldused, kinnitused kvalifitseeritud meeskonna olemasoluks ja muud dokumendid kvalifikatsiooni tõendamiseks
Lähtudes hankedokumentides esitatud nõuetest, on tegemist klassikalise kosemudeliga, kus iga etapp viiakse lõpuni, enne kui alustatakse uut. Kogu dokumentatsioon koostatakse suures osas juba võistleva dialoogi käigus ning range dokumenteerimise nõue tuleneb välja ka hankedokumentidest. Mis on ka iseenesest mõistetav, kuna hankemaht on suur, projekt on pikaaegne ning seetõttu võivad vahepeal muutuda meeskonnaliikmed. Kui aga korralik dokumentatsioon puudub, on ka uuel meeskonnaliikmel keeruline üle võtta pooleliolevad tööd.
Peale hanke võitja väljakuulutamist, esinesid meeskonnajuht ja tarkvara projektijuht ettekandega, kus saab välja noppida käesoleva:
ettekandes on välja toodud kõik SKA protsessid
projekti detailne ajakava (skeem lisatud)
projekti ettevalmistamise skeem
juhtimistasandid
Detailne ajakava SKAIS2 projektile
Eelpool olev detailne ajakava on aga vast kõige huvitavam, kuna antud ajakava annab hoopis mõista, et eesmärk oli kasutada iteratiivset arendusmudelit.
2019 aastal tehti avalikuks audit, millega hinnati tarkvaraarendusprojektide ebaõnnestumisi. Seal on toodud välja huvitavad punktid, millega anti aga ka konkreetne hinnang arendusmudelile.
Sotsiaalministeeriumil endal puudus tarkvaraarenduse kord ja seetõttu ei olnud nõudeid dokumentide sisu osas. Dokumendid olid siiski valminud koostöös arendaja ning töö tellijaga (projektiplaan, riskide loetelu). Samas riskide maandamise meetmed ei olnud piisavad ning riskianalüüs on puudulik;
arendusprojektiplaani muudeti mitu korda;
arendajatele edastatud info oli sageli muutlik ja vastuoluline (sisemise vale tööjaotuse tõttu);
raamlepingu järgi valiti arendusmudeliks iteratiivne arendusmudel ning hetkest, kui üks arendajatest loobus edasisest arendustööst, jätkati agiilse Scrum-mudeliga. Iteratiivselt toimetades valmisid analüüsi tööd, esimesed suuremad tööd valmisid 2015 aasta veebruariks. Kuna projekt kujunes pikaks, tuli osa töid hiljem uuesti teha.
Lähtudes eelpool toodud infole, oli tegemist esialgu iteratiivse arendusmudeliga ning töö edenedes, mindi üle agiilsele mudelile. Kuid agiilse mudeli üks miinuseid on aga, et see projekt on määratud ebaõnnestuma, kui kliendil puudub täpne ülevaade, mis on vajalik teha või ei suuda edasi anda informatsiooni, mis on vajalik teha.
Ärimudeli otsustamisel tuleb vaadelda, mille ning kelle jaoks on antud arendus tehtud, kes ja kuidas seda kasutama hakkavad ning üritame leida veel mõned iseloomulikud jooned, et jõuda mingile otsusele.
Milliseid tooteid või teenuseid antud arendus pakub? Tegemist on elektroonilise keskkonnaga, kus toimuks täiselektrooniline menetlus (sealhulgas täielik tugi SKA tööprotsessidele, ühetaoline menetlus, protsesside standardiseeritus, infovahetus teiste registritega x-tee kaudu). Tegemist on iseteeninduskeskkonnaga, kus riik pakub e-teenuseid kodanikele ja ka ettevõtetele. Lisaks on võimalik arendusega hallata juurdepääsuõigusi ning statistika koostamist. Kokkuvõttes on arenduse kasutegurid nii riigile kui ka kodanikele.
Keskkonnale tagatakse ligipääs mitmes suunas. Ühelt poolt on sul riigitöötaja, kes vajadusel saab erimenetlustega tegeleda (mis automatiseeritud ei ole või on erijuhud) ning teiselt poolt pääsevad keskkonda kasutama eraisikud ning ettevõtete esindajad läbi autentimisvahendite.
Otseselt tulusid selle projektiga ei saavutata. Üritatakse automatiseerida töid ning seeläbi tööjõu kulusid ning eksimusi vähendada. Kulutused on vastavalt hinnapakkumistele välja toodud. Kuid nagu me teame, siis selle projekti maksumus ületas tegelikult erinevatel põhjustel igasugused ennustused.
Projekti ülevaatest võiks justkui tegemist olla tarkvara kui teenus (SaaS) mudeliga, kuid teenusel puudub igakuine kuutasu nõue. Samamoodi on ka Freemium ärimudeli puhul – inimesed saavad küll kasutada teenuseid kuid teenuste kasutamisel ei ole mingeid piiranguid ning maksimaalse teenuse kasutamiseks ei ole rakendatud lisatasusid. Tundub, et selle konkreetse ärimudeli leidmisel ei saa me vaadata klassikalisi ärimudeleid ning asun otsima vastust küsimusele – millisele ärimudelile vastab SKAIS2 projekt?
Internetiavarustest leidsin, et on olemas eraldi mõiste nagu e-riikluse ärimudelid (e-Government business models). Ning vastavas artiklis väljatoodud ärimudelite juures tundub sobivat kõige enam Direct-to-customer (otse-kliendini) ärimudeliga, kus pakutakse otseteenuseid tarbijatele ja ettevõtetele (sealhulgas spetsiaalselt tehtud lehed). Lisatud on võimalus teha tehinguid (näiteks avaldused. Oluline karakteristik on siinkohal see, et kasutajad aitavad end ise läbi iseteeninduse keskkonna.
Kuigi võib öelda, et SKAIS2 keskkonnal on lisaks omadused, mis vastavad osaliselt mudelile “Value-net-integrators“, nagu näiteks antud projekti raames suudab keskkond vahetada informatsiooni teiste keskkondadega läbi x-tee. Kuid selle ärimudeli puhul ei klapi tingimus, kus arendus on mõeldud kasutamiseks ainult kindlale segmendile ning lisaks ei paku selline ärimudel otse teenuseid kliendile. SKAIS2 aga kindlasti on mõeldud ühe kindla riigiasutuse teenuste tarbimiseks.
Üheselt konkreetset ärimudelit antud projektile on leida keeruline. Kuid nagu me teame, on väga palju erinevaid hübriidärimudeleid ka tekkinud, kus igast ärimudelist on mingi osa võetud kasutusele ja seeläbi loodud uus ärimudel. Usun, et SKAIS2 on unikaalne ärimudel ning kindlasti huvitav arendusprojekt ka teistele riikidele. Loodame, et tulevikus on sellised mahukad projektid edukamad ning õppetunnid sellest projektist laialdaselt arvesse võetud.
Sellel nädalal on meil ülesandeks lugeda üks tore artikkel “Kuidas saada häkkeriks?” (inglisekeelse variandi leiab siit). Häkkerite teema on olnud minu jaoks väga põnev juba väikesest saadik. Seda seetõttu, et häkkerid tundusid mingid müstilised olendid, kes kõikusid hea ja kurja vahel. Kelle eesmärk oli teha head aga ületavad pidevalt seaduse piire. Nagu interneti Robin Hoodid – võtame nendelt, kellel on ning jagame neile, kellel ei ole.
Aga võta näpust, sellel nädalal sain hoopis aru, et häkkerid on nagu veidikene usklikud, kellel on oma koodeks aastast 1996 ja mis kehtivad igale häkkerile kui 10 käsku savitahvlil. Ja kui sa neid konkreetseid käske peast ei tea ja ei järgi, siis oled sa saatana kummardaja nimega kräkker.
Miks mulle siis tundub see natukene nagu ususektina? Noh, alustame kohe esimesest punktist. Esimene punkt kannab pealkirja “1. Maailm on täis imelisi probleeme, mis ootavad lahendamist” ning seal on huvitav lause. “Kui sa pole juba inimene, kelle jaoks selline tunne on loomulik, siis peaksid sa selleks saama, et häkkerina läbi lüüa. Vastasel juhul leiad varsti, et sinu häkkimisenergia kaob kõrvalistesse asjadesse nagu seks, raha ja sotsiaalne tunnustus.” Et siis häkkerid ei seksi? Sest seda loetakse kõrvaliseks tegevuseks. Muidu mulle meesterahvad IT valdkonnast ikka väidavad, et seks on ajule hea ning seda peaks just rohkem harrastama. Aga kui seks meeldib, siis sinust häkkerit ei saa…
Üks punkt, mis veel silma jäi (küll teisest vaatenurgast, kui pühakiri) on punkt 3: “Igavus ja nüridus on kurjast”. Ma päris sellega ei nõustu. Miks? Sest väikeste laste puhul on igavus see, mis on edasiviiv jõud. Kui lastel on igav, siis nad hakkavad välja mõtlema uusi asju, uusi tegevusi ja ka lahendusi, et ei oleks igav. Ja minu arust on ka igavus see, mis paneb sind liigutama end selles suunas, et sa ei peaks igavaid asju tegema (ehk siis sunnib automatiseerima tüütud tegevused meie kontekstis). Mõni üksik loll suudab muidugi hoopis asjad teha keerulisemaks oma igavuse peletamiseks aga see on mõne teise blogipostituse teema vast. Ühesõnaga, igavus ei ole alati kurjast. Igavus võib olla tegelikult edasiviiv jõud, sest sa pead midagi tegema selle jaoks, et igav enam ei oleks.
Aga üldiselt võiks selle artikli anda lugeda juba keskkoolis õpilastele. See oli lihtne lugemine ja annab head suunised, kuhu suunas edasi joosta, kui sul on plaanis arendamise ja häkkimisega tulevikus tegelema hakata. Lisaks on seal mõistlikud head tavad, millest kinni pidada, et saavutaksid hea häkkeri maine, mitte kräkkeri maine.
Mis jäi veel artiklis mulje, et häkkimine on suurepäraste oskuste ja isikuomaduste kombinatsioon. Oskused ja isikuomadused täiendavad teineteist. Sa ei saa olla hea häkker, kui sul on suured vajakajäämised ühes või teises asjas. Aga minu elukogemus näitab, et oluline on suhtumine. Suhtumist on tunduvalt raskem ümber õppida kui oskusi juurde õppida. Samas suhtumist õpitakse seltskonnas, kellega sa lävid. Kui antud soovitusi lugeda, siis seal olid ka välja toodud vabaaja tegevused, mida võiks harrastada (näiteks laulmine, muusikainstrumentide oskus) ning seeläbi puutud sa igapäevaelus kokku erinevate seltskondadega, kes sinu maailmavaateid rikastavad.
Ja mis mu lõppsõna siis oleks? No ma olen veits pettunud, et häkkerid ei olegi sellised täis tätoveeritud tegelased, kes elavad kuskil New Yorgi keldris hunnikute arvutite keskel. Tuleb välja, et nad on tavalised arendajad, kes üritavad midagi paremaks teha ning neil on isegi oma kümme käsku olemas, mida jälgides oled sa hea häkker, mitte kräkker. Kas neil ikka tätoveeringud on ikka lubatud või kui oled tätoveeritud, siis oled kräkker? Äkki minu prints mustal hobusel on siis kräkker? Aga see mõiste kõlab nagu narkootikume tarbiv rasvaste juustega jorss… Raske on see uue teadmise koorem ning maailma näha uue pilgu läbi.
Selle nädala postituses vaatlen kahte juhti IT valdkonnas ning üritan neile määrata juhitüübid oma parima teadmise juures, lähtudes veebiavarustest leitavates materjalides. Siinkohal soovin rõhutada seda, et kahjuks ei ole mul olnud võimalust nende inimestega koos töötada, ehk siis see kuvand, mis jääb väljapoole ning jõuab trükki võib olla hoopis teine, kui see, mis nad päriselt on.
Oma postituses aga keskendun ma pigem naistele ja seda just seetõttu, et oma elu võimalikult raskeks teha (jess, esimese aprilli nali on ka tehtud nüüd). Pigem seetõttu, et naiste osakaal selles valdkonnas on kahetsusväärselt väikene. Ma üritan oma blogipostituses anda mõista, et naisi võiks rohkem olla ka juhirollis selles valdkonnas, kuna tegelikult ka naised on suurepärased juhid. Mõned allikad väidavad, et isegi paremad juhid kui naised.
Esimesest juhist, kellest juttu tuleb on Katrin Reinhold. Miks just Katrin? Seda seetõttu, et ta oli ka 2019 aastal üks kandidaatidest “Mõjukama IT-juhi” valimistel. Tollel ajal juhtis Katrin TEHIK-ut. Artiklis annab Katrin mõista, et peab oluliseks, et IT-juht mõtleb kaasa kogu valdkonna arengule. Mis on aga huvitavam on see, kuidas ta suhtub oma meeskonda. Mulle meeldib see, et Katrin ei tähtsusta antud rollis AINULT iseennast, vaid rõhutab, et tema ülesanne on KOOS meeskonnaga pakkuda parimaid lahendusi. Mis näitab, et ta tunneb end meeskonnana ühtsena ning ei pea ainult enda rolli ettevõttes oluliseks. Lisaks ta hindab, IT-meeskonnal peab olema peab olema vähemasti sama hea arusaam ärist kui äriomanikul, mis minu jaoks näitab, et ta hindab teadmiste jagamist kogu meeskonnale, kes tööd teevad. Lisaks ta motiveerib oma meeskonda ning räägib ausalt, kuidas asjad on (kui me kvaliteetset tööd ei tee, siis meid ei oodata tagasi). Artiklist võib veel välja noppida, et Katrin peab oluliseks ka etteheidete asemel ettepanekute tegemist, mis tähendab, et ta on pigem juht, kes tegeleb probleemiga innustavas võtmes. Kui läheb midagi valesti, siis tuleb keskenduda lahenduse leidmisele, mitte vea teinud isiku karistamisele (eeldan, et see tähendab, et viga ei tehtud tahtlikult).
Artiklis Katrin rõhutab, et talle meeldib meeskonnas meie-tunne. Samas, ta on nõus võtma vastutuse kui midagi ebaõnnestub. Huvitav on veel sõnastus, kuidas Katrin peab ennast meeskonnas “tööriistaks” oma inimestele. Ehk siis kui vaja, teeb ta taustatööd ja süveneb detailidesse.
Lähtudes artiklis toodud argumentidele, liigitan mina Katrin Reinholdi treener/juhendaja rolli, kuna ta peab oluliseks meeskonnamängu (ta rõhutab seda korduvalt artiklis). Kindlasti on siin ka juhi kui leader osakaalu, kuna tal on väga kindel visioon, mida ja kuidas edasi minna ning mingil määral ka teavitaja/suhtleja rolli, kuna ta peab oluliseks kogu meeskonna kaasatust info osas.
Minu teine IT-naisjuht on Safra Catz, kes on ORACLE CEO. Womlead Magazine iseloomsutab Safra Catzi kui “The Enforcer” (tõlge: täideviija, läbi suruma), mis näitab, et teda peetakse tugevaks ning sihikindlaks juhiks. Minu jaoks selline sihikindel juht näitab, et juht peab olema autoriteetne. Kui juht on autoriteetne, siis võib juhtuda, et juht on ehk karmikäelisem ning võimalik, et suhtleb oma alluvatega rohkem käskivas toonis ning ootab oma meeskonnalt palju. Erinevalt Katrinist, puudub Safral IT hariduslik taust. Seetõttu tema roll Oracle-s on rohkem finantsvaldkonnas ja finantsstrateegiates. Eelpool välja toodud artiklis, on teda nimetatud juhina ka kui arukana, otsekohesena ja halastamatuna. Mis aga samas on huvitav, et teda on töökaaslane iseloomustanud kui isikut, kes ei lase oma egol võitu saada ning seetõttu ei ole ta ka olnud eriti meedia tähelepanu all. Ta suudab klientidele selgeks teha, miks on valitud ettevõte parim, kuid samas ei võta tehtud töö eest liigselt tähelepanu. Lisaks, ta julgeb küsida. Artikli on küll välja toodud, et ta küsib küsimusi oma klientidelt aga usun, et ta rakendab seda ka oma meeskonnas. Tema üks moto on, et kui sa ei küsi, siis sul ei olegi võimalus saada jah vastust. Seetõttu kipun ka arvama, et ta on nõudlik juht ning pigem karmim. Minu hinnangut kinnitab ka artikkel businessinsideris. Lähtudest materjalidest ning eeltoodust on Safral pigem ülemus (power broker). Ning kindlasti ka mingil määral juht (leader), kuna selle jaoks, et jõuda nii kaugele nagu ta on jõudnud, on tarvis kindlat visiooni.
Milline omadus võiks kõige enam eristada “proffi” sama eriala “käsitöölisest”?
Kas suhtumise poolest “proff” või oskuste poolest “käsitööline”? Kuna ma iseendale sellise küsimuse esitasin, siis ma analüüsin võib-olla mõlemat poolt ning vaatame, millise järelduseni ma selles teemas jõuan.
Professionaalsed oskused. Minu vanas valdkonnas, trükinduses, tähendas see seda, et sa tead midagi, millega algajad mööda panevad. Sa oled selles valdkonnas kogenud ning oskad ette näha, mis üks või teine tegevus tagajärjeks toob. Näiteks trükikotta saadeti trükifailid, mille sisuline kvaliteet kõikus ikka väga palju. Õnneks on trükikodades reproosakonnad, kes kontrollivad ning otsivad tihti esinevaid vigu ning annavad sellest ka klientidele teada. Lisaks, tehakse ka digitaalseid “proofe”, kus siis trükifail jooksutatakse läbi trükikoja programmi ning luuakse uued pdf-id, mille pealt klient näeb siis ära, kas tal on mingid elemendid paigast läinud, ära kadunud või muutnud värvi.
Selliste failide tehnilisest teostusest sai alati aru, kas tegemist on professionaaliga või amatööriga. Seega, selle eristamine oli väga lihtne – kas sa oskad, või sa ei oska. Kui sa ei oska, kas sa oled valmis rohkem õppima või soovid lihtsalt midagi kaelast ära saada ja hiljem siis virised, et hoopis trükikoda on süüdi?
Kui nüüd keegi tahab siin trükifaili teha, siis mõned tähtsamad nõuded on alati trükikodade kodulehtedel olemas. Näiteks Reusner või Folger või Printon. Printoni omad on ühed põhjalikumad ja liigitatud ka eraldi. Kuid rõhutan, et igal trükikojal võivad mõned nõuded olla erinevad, seetõttu vaata kindlasti trükikoja lehele, kus su trükised valmivad.
Nüüd suhtumise aspektist vaadates, on professionaali ning käsitöölist märksa keerulisem eristada või isegi neid tingimusi, kuidas neid eristada on keeruline. Kuna blogipostitus on piiratud mahuga, on minu jaoks üks olulisemaid erisusi selles, et professionaal teab, et ta ei saa teada kõike ning amatöör arvab, et ta teab juba piisavalt. Mind on keskkoolist alates kannustanud Sokratese mõte :”I know that I know nothing” (tõlkes: “Ma tean, et ma ei tea mitte midagi”). Miks just see lause? Sest kui sa arvad, et sa tead kõike, siis sa ei õpi rohkem midagi uut, sa ei arene edasi. Su oskused ei arene edasi. Tänapäeva ühiskonnas, ükskõik mis valdkonnas sa oled, ei saa nii jätkusuutlikult elada. Ühiskond areneb ja muutub nii kiirelt, et sa pead ajaga kaasas käima ning endale tunnistama, et iga päev võib tulla mingi uus avastus, mis võib sinu teadmised pea peale pöörata.
Samas, see suhtumine – ma ei tea tegelikult midagi, väga ei toimi, kui sa pead end või mingit toodet maha müüma. Ma ei ole kindel, kas ma ikka oskan arendada aga kandideerin siin ikka panga programmi arendama? Ma pole kindel, kas see pastakas, mida tahan sulle müüa 50 euriga, ikka peab vastu paar kuudki? Sellisel juhul on sul mõistlikum kindlaks teha, mida sa tead ning need teadmised edasi anda ja enesekindlalt.
Kokkuvõtlikult tahan öelda, et professionaalsus on sinu teadmiste ning suhtumise kombo. Sa pead omama nõutud valdkonnas mingeid teadmisi ning sa pead olema piisavalt hea suhtumisega, et mõista, mida ja kuidas nende teadmistega edasi minna.
Selle nädala teema on copyleft. Hoiatan igaks juhuks lugejaid, et kuna ma selles valdkonnas väga pädev pole – ei maksa minu postitust võtta kui mingit õppematerjali. Soovitan siiski ise internetist uurida selle kohta ning teha vastavalt sellele omad järeldused.
Selgitatakse, et copyleft on justkui copyright vastand. Rõhutan siinjuures sõna JUSTKUI, sest tegelikult copylefton üldine meetod, mis teeb tarkvara või programmi “vabaks” (siinjuures on oluline, et see ei tähenda, et see on tasuta) ja nõuab, et kõik programmi muudetud ja laiendatud versioonid oleks ka vabad.
Nüüd on paras aeg defineerida või vähemalt lugeja suunata mõiste Free Software(edaspidi avavara) juurde. Avavara tähendab ligikaudu seda, et kasutajatel on õigus kasutada, kopeerida, jagada, uurida ning muuta või tähendada tarkvara. Avavara on õiguste kogum, mitte ei vihja sõnale hind. Et sellest mõttest paremini aru saada, tuleb sellele mõelda kui sõnavabadus, mitte kui tasuta õlu.
Kuidas on Free Software ja Copyleft seotud? GNU lehelt leiate, et GNU kasutab copylefti kaitsmaks nelja põhiõigust avavarale:
Vabadus tarkvara kasutada oma äranägemise järgi (Freedom 0)
Vabadus tarkvara uurida ja muuta seda vastavalt oma soovile (Freedom 1)
Vabadus edasi jagada tarkvara (et aidata teisi) (Freedom 2)
Vabadus jagada sinu täiendustega tarkvara. Sellega annad sa tervele kogukonnale võimaluse saada kasu oma täiendustest. Ka siinkohal on oluline ligipääs algkoodile (Freedom 3)
Kokkuvõttes, Copyleft’i litsents annab vabaduse tarkvara kasutada, uurida, levitada ja muuta, aga mitte vabadust välistada oma loodud koodi teisendamist kellegi kolmanda poolt. Seega võib seda keeldu võtta juriidilise nõudena pakkuda kõigile nimetatud nelja vabadust. Copyleft on copyright ümberpööratud kujul.
Kahjuks see nädal ei jõua ma põhiteemani, mis puudutab vabade litsentside analüüsi copyleft puhul. Kuid nagu õpetaja Laur Tootsile ütles “Kui sa tervet rehkendust ei jõua, tee pool aga tee korralikult”. Jääb siis see nädal selliseks minu blogipostitus.
Pean tunnistama, et selle nädala ülesanne on minu jaoks üks keerulisemaid. Olen võtnud siin hoogu nädal aega, et kirjutada midagi mõistlikku ning üritada alla suruda oma juriidiline kraad, mis soovib sellel teemal kirjutada terve bakalaureuse töö. Selle nädalane teema on analüüsida raamatu “The case for copyright reform” teist peatükki.
Alustame mõistetest – mis on piraatlus (ingl keeles piracy)? Piraatlus on Õigekeelsussõnaraamat annab piraatlusele alljärgneva selgituse:
pi.raatlus – mererööv. ▪ Õhu+piraatlus õhurööv, lennukirööv. Firma tegeleb piraatlusega, nt müüb piraatsalvestisi, -tarkvara.
Oma blogis keskendun aga pigem selle mõiste teisele poolele ehk siis piraatsalvestised või tarkvara. Britannica annab meile õnneks aga täpsema vaste, mis puudutab just intellektuaalse omandi või siis autoriõiguse piraatlust.
“Piraatlus on omavoliliselt intellektuaalse omandi taasesitamine või jagamine. Siia alla kuuluvad näiteks arvutiprogrammid, raamatud, muusika ja filmid. “
“The case for copyright reform” teine peatükk teeb kuus ettepanekut, kuidas reformida intellektuaalse omandi ümber käivat tantsu nii, et sellest saaksid kasu kõik osapooled ning et see ei piiraks inimõigusi nagu näiteks vahetada omavahel “salajast” infot.
Aga lähemalt nendest kuuest punktist.
Moral Rights Unchanged
Autoril on varalised õigused ja moraalsed õigused. Autori isiklikud ehk moraalsed õigused on õigus teose autorsusele. Kuna raamatu autor soovis need jätta muutmata, siis täpsemalt, millised õigused käivad kaasas autori isiklike õigustega, saab tutvuda www.autor.ee lehel. Üks olulisemaid õigusi on autori isiklikke õigusi ei saa sundkorras autorilt ära võtta (näiteks natsionaliseerida) ja seda õigust kaitstakse tähtajatult.
2. Free Non-Commercial Sharing
Siinkohal tuleb mul kohe meelde teema, et kuidas restoranides muusikat jagada. Eesti Autorite Ühingu kodulehe järgi, avalikes kohtades muusika “jagamine” restoranide külastajatele võimalik siis, kui taotled litsentsi. Kuna muusikapalade autoritel on õigus sellisel juhul teatud tasule. Raamatu autorid aga propageerivad siin põhimõtet, et kui intellektuaalse omandi jagamisega ei tulene otsest tulu jagajale, peab olema intellektuaalse omandi jagamine tasuta. Minul kui juristil tekib kohe küsimus, et kui jagatakse näiteks õppekirjandust, siis saadav tulu ei ole tegelikult rahaliselt väärtustatav. See on võib-olla kaudselt tuletatav nii, et isik, kes õppekirjandust tarbis, saab mingid spetsiifilised teadmised, mille põhjal aga küsida suuremat sissetulekut ning on seetõttu saanud kaudselt rahalist tulu. Rääkimata siis tegelikult vaimse tulu saavutamisega. Kui keegi seda tõestada oskab, siis on see täitsa reaalne kaasus. USA-s ma arvan, et see on raudselt võimalik – seal võidab see, kellel on paremad tõestatud argumendid (ehk hea jurist). Ehk siis siin see piir leida on tegelikult päris keeruline, et mis hetkel võiks olla jagamine tasuta ning millistel hetkel tasustatud. Commercial ja non-commercial jagamine on tegelikult samaoodi suhteliselt hägune piir ning ma arvan, et suures plaanis see ei toimi.
3. 20 Years Of Commercial Monopoly
Leian isiklikult, et ei. Ainult 20 aastat? Ei, kindlasti mitte. Autoril on õigus teenida oma teose/töö eest tulu vähemalt terve oma eluaeg. Peale autori surma peab analüüsima, et kas need õigused lähevad edasi järeltulijatele ja mis perioodiks. Võib-olla jah 70 aastat peale autori eluaega on palju, kuid 20 aastat teose avaldamise hetkest on ilmselgelt liiga vähe. Hetkel kehtib veel jätkuvalt autoriõigus autori eluaja jooksul + 70 aastat. Lisaks peab jälgima peale autoriõiguse tähtaja möödumist ja teose kasutamist, et autoriõigused ei saaks kahjustada (näiteks teose looja ei hämastuks ümber tegijaga).
4. Registration After 5 Years
Autoriõiguste registreerimine on minu meelest natukene kummaline. Hetkel kehtivate seaduste alusel teose autoril tekib teose loomise hetkest autoriõigus sellele teosele. Aga tõepoolest, mida teha siis, kui tööl ei ole autorit ja seda ei ole võimalik tõestada? Kui töö autorit ei ole võimalik tuvastada, tuleb see lugeda autorita teoseks ning vabalt jagatavaks. Selliseid autoriteta teoseid, mida vabalt jagatakse, leidub internetis palju. Üks jagatavamaid asju on näiteks memed, kus autorit ei ole välja toodud kuid need massiliselt ringlevad. Vaevalt, et keegi nüüd igat meme hakkab registreerima? Loeme sellised autoriteta teosed rahvaloomeks ning seega ka vabalt kasutatavaks. Oluline on siinjuures see, et sa ei märgiks teost enda originaaliks.
5. Free Sampling
Ühesõnaga, autoritööde kasutamine, et luua uued teosed, teha vabalt kättesaadavaks. Mul tekib siin nii palju küsimusi. Kas kogu teose võid kasutada? Kas see, kes tegi sellest remixi on nüüd kaasautor? Kuidas saad garanteerida selle, et kui keegi teeb sinu remixist, siis jääb töö autorikaitse puutumata? Kui näiteks teha vabalt kättesaadavaks ainult mingi osa teosest, siis kui suur osa teosest? Kes selle määrab? Hetkel kehtiva seaduse järgi, kui soovid autori teost kasutada, peab sul olema selle jaoks autori või tema järeltulija luba. Kuna isiklikult tean probleemi, kus teatrietendusel kasutati ilma autori järeltulijate nõusolekuta autori muusikateost, on see solvav nii järeltulijatele kui ka tegelikult saamatajäänud tulu. Kuigi etendusel ei kasutatud kogu pikkuses muusikalist pala. Sellisel juhul võib tulevikus hakata kurjalt ära kasutama mingeid teoseid, kui kasutad neist ainult lühendatud variante. Võib-olla siin tuleb siis jälle kasutusele non-commercial use? Et kui kasutad niisama enda lõbuks mingit osa, et teha mix, on see lubatud aga kui sa hakkad selle pealt tulu teenima, peaksid siiski ka autoritasu maksma. Aga kuidas sa selle reguleerid siis näiteks youtubes, kui see saavutab mingit klikid? Keeruline teema ja ainuüksi selle kohta võiks juba kirjutada ja uurida vähemalt mitu lehekülge. Aga jätan siia hoopis rida küsimusi. Võib-olla on siit hea idee kellelegi lõputööks.
6. A Ban on DRM
Saan aru, et ettevõtted leitavad pidevalt võimalusi, kuidas tasuta jagamist piirata ning kasutajad leiutavad kogu aeg viise, kuidas sellest mööda hiilida. Minu arust see on tore väikene mäng tootjate ja tarbijate vahel. Kes suudab kelle üle trumbata. Näiteks meil vennaga oli üks arvuti pubekatena. Ja probleem oli alati selles, et kes seda kasutada saab. Selle jaoks, et teise kasutamist segada, hakkasime otsima võimalusi, kuidas takistada arvutisse sisse logimist. Asi jõudis nii kaugele, et ma õppisin ära, kuidas BIOS kasutada windowsi peal. Ehk siis kasulik võimuvõitlus 🙂
Tänases blogipostituses räägin netiketist ja täpsemalt siis ühest käsust Virginia Shea liigituse alusel. Selguse huvides, toon välja 10 käsku (inglise keeles), kuid täpsemalt süvenen viiendasse käsku – “Makse yourself look good online”. Antud teema puhul lähtun enda isiklikule kogemusele.
Remember the Human.
Adhere to the same standards of behavior online that you follow in real life.
Know where you are in cyberspace.
Respect other people’s time and bandwidth.
Make yourself look good online.
Share expert knowledge.
Help keep flame wars under control.
Respect other people’s privacy.
Don’t abuse your power.
Be forgiving of other people’s mistakes.
Kõigepealt, miks valisin viienda punkti? Seda seetõttu, et välimus on olnud minu elus üks väga suur pidev dilemma ja enesega võitlemine. Ja mitte seetõttu, et ma oleksin olnud jube kenalt riides käinud populaarne “mimm”, vaid seetõttu, et ma olin alati enda suhtes väga ebakindel. Ma kandsin tihti riideid, mis ei olnud populaarsed või piisavalt trendikad. Ja seda seetõttu, et mul puudus absoluutselt stiilitaju ning oskus end riietada tollel ajal normile ilus + stiilne = populaarne. Ühesõnaga, see kohmetus ja ebakindlus paistab välja kõikidel minu piltidelt keskkoolist kuni gümnaasiumi viimase klassini. Ja umbes kesskoolis, kui olin väga ebamäärase riietumisstiiliga pubekas, kes kuidagi kuhugile tüdrukute seltskonda ei sobinud, sain ma kodus ligipääsu internetti. Ja kuigi mul puudus igasugune välimuslik trump reaalelus, oli mul imepärane trump aga internetis suhtlemiseks – tohutult hea kirjalik väljendamisoskus koos elementaarse viisakusega.
Ning sealt sai alguse minu sotsiaalsus. Ma võiks öelda, et minu reaalelu introvertsus digimuundus internetis ekstravertsuseks. Ma leidsin kiirelt kõigiga ühise keele. Mul oli alati vastaspoolega millestki rääkida. Ning õnneks olid ka erinevad jututoad piisavalt kättesaadavad, et ma nendeni tee leidsin ja sattusin lõpuks toredasse gruppi, kellega me hakkasime ka reaalses elus kohtuma. Ja tol korral, kui kohtusin esimest korda selle pundiga kuskil lasnamäe suvalises grillis – tundsin ma end selles seltskonnas mugavalt. Sest nad olid mind aksepteerinud ning mitte keegi meist ei olnud mingisugusel populaarsuse võistlusel.
Mida aeg edasi, seda enam oskasin ma oma avatust aga kanda ka reaalsesse ellu ning õppisin oma introverdina välja paistma ekstravert. Kogu ülejäänud elus on see mind väga palju edasi aidanud. Ning kuigi peale mingeid ametlikke sotsiaalseid üritusi, kus olen oma suhtlemisoskused rakendanud ja suutnud väga hea esmamulje jätta, olen ma emotsionaalselt väsinud – olen ma saanud väga häid tutvusi, mida on elus vaja läinud.
Veel üks teema, mis puudutab elementaarset viisakust internetiavarustes on kirjastiil. Ja siinkohal ma ei pea silmas ainult kirjavahemärke messengeri vestluses või isegi kommentaariumites, vaid tahan juhtida tähelepanu sellele, et kõikidel ei ole võimalik jälgida kõiki kirjareegleid ja neid ei tohiks seetõttu hukka mõista. Pean siinkohal silmas düsgraafikuid. Eriti õelad tunduvad olevat Facebooki mitte-nii anonüümsed Mari Olen stiilis kirjutajad, kes ei oska midagi sisuliselt öelda vastuseks, vaid kukuvad materdama isiku kirjavigu. Just materdades või lausa sõimates (“Õpi enne kirjutama, kui tuled siia arvamust avaldama”, “Kas sul on mingi kaks klassi haridust, et sa ei oska kirjutada?”). Ja kui aus olla, siis mul on nendest natukene kahju. Nende kommentaarid on mõnikord täitsa asjalikud ja sisuga aga sellised labased vihapursked kaaskodanike poolt lükkavad sellised inimesed isolatsiooni ja nad ei julgegi enam oma arvamust avaldada. Mis on kurb, sest pandeemia ajal jäi ju suures osas suhtlusvahendiks ainult internet.
Üritan oma jutu kokku võtta. Mind on internet ja võimalus interneti kaudu leida endale sõpru ning tuttavaid, väga palju aidanud. Ning minu edu võti on olnud need elementaarsed kümme reeglit. Ma ei ole nende kümne käsuga varasemalt kokku puutunud kuid tunduvad piisavalt iseenesest mõistetavad, et olen nendest ka oma käitumise juures lähtunud.
Blogi lugejatele aga soovin öelda – olge rohkem andestavad ning abivalmimad. Internet on suurepärane tööriist endale suhtlusvõrgustiku loomiseks kui ka enda maine kahjustamiseks.
Eesti Infoühiskonna Arengukava 2020 sisaldab mitmeid meetmeid ja vajalikke arendustegevusi, mis olid mõeldud infoühiskonna arenguks. Arengukava sisaldas üsna mitmeid projekte ning algatusi. Antud postituse eesmärk on kirjeldada üht kõige enam ja üht kõige vähem realiseerunud visioonipunkti.
Üks visioon, mis silma jäi ning kõige enam kõnetas, puudutab töökohtade võrgustumist. Kuid siinkohal ma ei ole kindel, kas töökohtade võrgustumine on tõesti arengukava raske töö ja vaeva vili, või on siinkohal tegemist ettevõtete suure ponnistusega jääda ellu pandeemia ajal. Loomulikult räägiti kaugtöö tegemise võimalustest juba ammu, kuid reaalselt ei olnud see meie töökultuuris kõikides valdkondades nii laialt levinud. Isegi kui tööandja justkui andis mõista, et see on aksepteeritav ning ka vajalikud vahendid suutsid välja kaubelda, siis vaadati sellele kollektiivselt ikkagi viltu. Alati jäi kahtlus, et inimestel puudub piisav distsipliin ning võime tööd teha. Rääkimata olukordadest, kus sa pidid ikka kontorisse minema, kuna igapäevaselt toimusid koosolekud, mida tol ajal hübriidvormis pidada ei saanud (kuigi välismaiste partneritega oli ju võimalik koosolekuid üle veebi pidada). Mis ma tahan öelda, et arengukava käigus loodud projektid ning algatused võisid küll lüüa aluspinna või soodustada kaugtöö võimalusi, kuid sellele lõpliku tõuke andis siiski pandeemia ning ettevõtete enda initsiatiiv, mis tulenes vajadusest hoida ettevõtted töös (kui inimesed jäävad haigeks, siis ei saa ju töö tehtud). Miks ma veel arvan, et antud juhul oli pandeemiaga suurem mõju kui arengukavaga tehtavad projektid, on seetõttu, et riigiasutustes, mis võiksid olla eeskuju ühiskonnale, sellised kaugtöö tegemise võimalused, kas puudusid või ei olnud soositavad. Antud hetkel lähtun enda tutvusringkonna kogemusest, kes töötavad riigiasutustes.
Üks suurimaid ebaõnnestumisi minu jaoks on aga visioon, kus loodetakse inimestest kasvatada tarku tarbijaid. Sest need, kes hoidsid kokku, tegid seda enne ja teevad ka nüüd. Need, kellel aga puudub oskus või vajadus enda impulssoste kontrollida, ei suuda seda teha ka infoühiskonna arenedes. Ma ütleks, et sellistel isikutel on veel eriti raske enda kulutusi kontrollida. Näiteks e-poodides ostmise puhul kipuvad inimesed vastupidi rohkem raha kulutama kui kokku hoidma. Näiteks ostetakse rohkem, et kokku hoida transpordikuludelt (pead ostma kindla summa eest, et saada tasuta transport) või siis sa näiteks tellid kauba aga unustad selle õigeaegselt tagastada ning e-ostlemine on tehtud erinevates äppides nii lihtsaks, et sul on vaja sisuliselt teha ainult 3 nupuvajutust, et oma ost tehtud saaks (lisa ostukorvi, vaata ostukorvi, maksa). Ja samuti toetab minu väidet kelmide edukad petuskeemid pensionirahade väljapetmiseks. Inimesed võtsid oma pensionirahad välja ja samas langesid kiirelt petturite ohvriks.
Kokkuvõttes soovin öelda, et arengukava oli suures plaanis väga kena ja ilus visioon, kuid inimeste teadlikkuse osas on mõningaid puudujääke. Info ei jõua nendeni, kes seda kõige rohkem vajaksid ning loodan, et uued arengukavadega tehtavad projektid keskenduvad probleemile, kuidas pakkuda ka nendele inimestele uusi võimalusi ning oskusi kiiresti arenevas infoühiskonnas edukalt toime tulla.
Triinu Viikholm blog 