NÄDAL 3, uue meedia mõju traditsioonilisele meediale

Uue meedia mõju on tundnud ja tunneb meist kindlasti igaüks. Kas sellest on kasu või pigem kahju? Minu arust oleneb see sellest, kuidas sa infot kasutad ning millisest infoallikast andmeid hangid. Mis ma aga olen täheldanud – tänu internetis levivale erisugusele infole, on see teinud inimesed julgemaks. Näiteks on inimesed muutunud julgemaks investeerimistega, kuna info selles osas on muutunud palju kättesaadavamaks ning ka investeerimisõpetajaid on tulnud “pildile” rohkem. Samas ei tohi ära unustada, et näiteks sotsiaalmeedia ei ole päris õige koht, mida käsitleda kui finantsnõustamise platvormina. Sa võid koguda sealt eelinfot ning arutleda sulle huvitavatel finantsteemadel aga päris tõepähe pole seda mõistlik võtta. Praeguste turgude juures ei ole veel väga suuri kaotusi ehk olnud aga samas, sellised fanattidest kogukonnad võivad mõnele aktsiale väga palju liiga teha nagu juhtus GameStop aktsiaga kui reddit kasutajaskond selle aktsiahinna lakke ajas.

Inimesed on muutunud julgemaks ning jagavad infot, mille läbi neil on võimalik teenida (youtuuberd, tiktokitajad). Sa võid täiesti tühjast kohast raha teha ja sul pole selle jaoks isegi vaja mingit geniaalset ideed või pealehakkamist. Ainult üks konto sulle sobivas keskkonnas ning video tegemise võimalusega kaamera.

Muidugi on muutunud julgemaks ka need, kes tarbivad infot, mis ongi mõeldud inimeste eksitamiseks ja manipuleerimiseks. On seltskond inimesi, kes enne päris ei julgenud välja öelda seda, mille tõelisus tundub kaheldava väärtusega, ja nüüd tuututavad palju ja kõvasti seda, mida nad arvavad (ehk siis ka kohati puhast lollust). Mõnikord ei saa ma isegi aru, kas mõned kommentaarid on iroonia, inimesed päriselt mõtlevad seda, või üritavad nad trollida inimesi. Ja kas siis on midagi imestada, kui mõni järjekordne vandenõu teooria on tegelikult alguse saanud kellegi naljast? Ja isegi kui hiljem ilmub artikkel või ülestunnistus, et vandenõuteooria on alguse saanud kellegi omaloomingust (Illuminati vandenõu), jääb ikka küsimus – kas äkki tegelikult üritatakse hoopis nüüd avalikuks tulnud ülisalajast infot ära peita?

Negatiivsest poolest: traditsiooniline meedia, mis minu arvates kõige rohkem pihta on saanud – raadiod. Raadiote asemel saad sa infot podcastidest, uudisteportaalides – isegi TikTok ja sotsiaalmeedia jõuavad sulle infot kiiremini ette sööta kui raadiod. Spotify on muusika kuulamiseks ning mis jääb raadiotele? Hommikuprogrammid ehk? Aga raadiod ei ole enam selle jaoks, et kiirelt uudiseid levitada. Isegi raadiod edastavad pigem podcaste või siis iga täistund uudiseid, mis on juba mitu tundi kindlasti kuskil internetiavarustes üleval rippunud. Kui me rohkem kui kümme aastat tagasi kasutasime muusika kuulamiseks kassette, mis nüüdseks on kaduv nähtus – kas võib sama juhtuda tegelikult raadiojaamadega? Sest raadiost sa ei saa kuulata just seda laulu, mida sa nüüd ja kohe tahad. Raadiost tulevad reklaamid, mida sa näiteks Spotify premium kasutajana ei pea (veel) taluma. Spotifys saad sa ka valida “raadiod” kus rakendus sulle pakub erinevaid muusikapalasid, mida kuulata.

Lisaks, mulle üks väga südamelähedane meedia, mis on saanud valusa löögi, on raamatud. Negatiivselt on saanud mõjutada trükikojad, kus tiraazid on kukkunud meeletult (sealhulgas ka käive). Seeläbi kannatavad aga tegelikult ka raamatute autorid, sest raamatuid on võimalik igalt poolt nüüd piraatluse abil tasuta enda seadmesse alla laadida – saamata jääb aga tulu nii autorile kui ka kirjastajale ja ka trükikojale.

Näen negatiivseid mõjutusi ka lastel – kui palju lapsi viitsib reaalselt raamatuid kätte võtta ja neid lugeda? Oma lapse pealt näen, et lugemine on tema jaoks liiga aeglane tegevus. Talle meeldib kuulata hoopis muinasjutte või vaadata multikaid kerimisega (vist on aeg talle selgeks õpetada 1.25 playback speed). Ma ise olen ka inimene, kellele meeldib kiirelt infot omada. Mu aju töötab kiirelt ning tihtipeale kui vaata mingeid õpetusi või uusi ideid otsin – kasutan võimalust info kiiremalt läbi töötada (kas loen diagonaalis artikli / raamatu läbi või siis vaatan videosid kiirendusega).

Ma ootan huviga, mida tulevik toob. Sest ühiskond muutub aina kiiremini kui varem ning sellega tuleb arvestada. Samuti muutub info tarbimine ning selle osakaal meie igapäevases elus. Võib-olla jõuab inimestel kätte mingi hetk piir, kus nad enam ei taha nii palju infot tarbida ning poevad metsa majakesse, et kätte võtta üks hea raamat ning kuulata kassetti pealt näiteks N-Eurot 🙂

E-ITSPEA 2: kaks nähtust interneti ajaloost

Selle nädala postituses toon välja 2 erinevat nähtust interneti varasemast ajaloost (enne 1991 aastat):

  1. mis on veel tänaselgi päeval tuttav või kasutatav (arvutihiir)
  2. mis on hetkeks välja surnud või täielikult ümber vahetunud (EMISARI enda Party Line).

Esimese arvutihiire arendamine algas juba 1960ndate algusaastatel. Tollel ajal uuris mees nimega Douglas Engelbart võimalusi, kuidas muuta inimestele arvuti kasutajasõbralikumaks. Lahendust vajas probleem – kuidas liigutada kursorit mugavalt ekraanil. Tollel ajal olid alternatiivina kasutusel mitu erinevat seadeldist : valguspliiats või mingisugune juhtkang. Aga otsiti paremat ja efektiivsemat lahendust.

Esimese prototüübi seadeldisest saadi valmis 1964 ja tol ajal ei tuntud seda nimetusega hiir. Esialgsel versioonil oli juhe ees, kuid liigutati peagi seadeldise taha, kuna ilmselgelt jäi see töö tegemisel ette.

Esimene arvutihiir on ainult ühe nupuga

1967. aastal anti sisse patent arvutihiirele, mida tollel ajal kutsuti “X-Y-asukoha ekraanil näitamise süsteem” (X-Y Position Indicator for a Display System). Patent väljastati alles 1970. Ja see seadeldis sai endale hüüdnimeks hiir, sest seadeldise tagant väljus sabamoodi juhe.

Laiemale ringile demonstreeriti hiirt 1968 aastal toimuval konverentsil, mida kutsutakse ka “Kõikide demode emaks” (The Mother of All Demos), kuna käesoleval konverentsil tutvustati väga paljusid erinevaid suuri tehnoloogilisi leiutisi.

Kuigi SRI (Stanford Research Institute) väljastas litsentsi firmadele nagu Apple (summas 40000 dollarit), Xerox ja teised, muutus seadeldise patent turul vabalt kättesaadavaks alles 1984 (3 aastat enne patendi kehtetuks muutumist). Teadaolevalt leiutaja Engelbart aga selle eest tasu ei saanud.

Kusjuures, esimene juhtmevaba hiir leiutati juba nii varakult nagu 1984 aastal (David Liddle and Donald Massaro poolt). Kuid seda ei saanud laialdaselt kasutusele võtta, sest selles kasutatav IR (infra punane) tehnoloogia nõudis selget takistusteta ühendust hiire ja arvuti vastuvõtja vahel. Probleem lahendati aga hiljem, kui kasutusele võeti RF (radio frequency) tehnoloogia.

Selleks, et leida midagi põnevat, mida enam ei kasutata internetis, nägin ma kõvasti vaeva. Ma soovisin leida midagi, millega mul endal on seos või mälestus või vastupidi, midagi, millest ma pole kuulnud. Tuhnisin mööda internetiavarust ja leidsin sellised huvitavaid nähtuseid ja programme nagu static website (staatiline browser), kus lehe kujundus ei muutunud vastavalt ekraanisuurusele ja sa pidid kerima lehe lugemiseks nii horisontaalselt kui vertikaalselt. Või näiteks QuickTime player, mille support lõpetati alles mõned aastad tagasi. Meenusid ka erinevad ahelkirjad, mille sa pidid kindlasti edasi saatma, sest muidu sa ei võida miljon rahaühikut vaid tood kaasa häda oma lapselapselapselastele. Lisaks sai arvutivõõrale emale nalja tehtud ja ekraanitäis alla kukkuvaid lambaid peale pandud. Rääkimata siis MSN messengerist ja Netscape Navigatorist. Aga need kõik ei olnud piisavalt “vanad”.

Õnneks MSN messenger andis idee üles otsida üks esimesi nn jututubasid ning vaadata, kas see mis sellest on saanud. Leidsingi infot EMISARI enda Party Line kohta.

Esimene nn jututuba Party Line võeti kasutusele USA valitsuse poolt 1971 aastal ja seda programmi EMISARI raames. See oli esimene suhtlustuba, mis oli loodud erinevate masinate vahel. EMISARI loojaks on Murray Turoff ning jututoa sai hüüdnimeks Party Line, mis asendas konverentsikõnesid umbes 30 inimese vahel, kus tegelikult ei saanud keegi sõna võtta ja valitses üleüldine kaos. Party Line oli üles ehitatud sarnaselt tulevikus kasutatavatele jututubadele, kus osalejad näevad infot, kes sisenes või lahkus jututoast ning ülevaadet, kes on jututoas osalejad.

EMISARI programm ise oli aga kõrgelt arenenud konverentsisüsteem, millel oli rohkem funktsioone kui rakendustel 30 aastat hiljem. EMISARI oli kasutusel kuni 1986.

3 IT lahendust, 3 erinevat aastakümmet

Minu esimene teema, millele keskendun on vestlusrobotid. Teema köitis minu tähelepanu juba esimesel kursusel, kui lugesime Alan Turingi kohta. Tema üks ideoloogia oli luua arvutiprogramm, mis suudaks rääkida inimestega nii, et inimesed ei saaks aru, et tegemist on AI-ga. See ülesande püstitus on tuntud ka kui Turingi test ja seda peetakse esimeseks vestlusroboti idee sünniks ja seda juba 1950. Esimene vestlusrobot loodi aga alles 1966, mille nimi oli ELIZA. ELIZA suhtles küsivas vormis ja programmi võime suhelda oli väga limiteeritud. Seega sai ELIZA suhelda ainult väga konkreetsetel teemadel, kuna kasutas vastamisel konkreetseid malle. Samuti ei suutnud ELIZA pidada pikki vestlusi või õppida ega ka välja noppida sisu arutlusest. Samas andis ELIZA inspiratsiooni tulevaste vestlusrobotite loomisel.

Teine väga huvitav areng, mida läbi ajaloo jälgida on e-mailid. Emaili loojaks peetakse rahvusvaheliselt meest nimega Ray Tomlinson. E-mailid loodi ARPANET (Advanced Research Projects Agency Network) programmi käigus 1971 aastal. Kuigi e-maile saadeti ka juba 1960ndatel, olid need sellel ajastul piiratud edastamisega vaid samas arvutis. 1971 aastal aga tekkis võimalus edastada emaile ka ARPANET võrgus erinevate kasutajate ja arvutite vahel. Esialgu kasutati e-maile vaid kindlates valdkondades nagu teadus ning tehnika. E-mailid saavutasid oma populaarsuse alles 1990ndate lõpus. Siinkohal ei tohi ära unustada ka Shiva Ayyaduray New Jerseys, kes väidetavalt alustas 14 aastaselt e-maili süsteemi loomist 1978. Tema ülesanne oli jäljendada paberkandjal töötavat sisekommunikatsiooni ning viia see elektrooniliseks. 1982 sai ta autoriõigused tarkvarale nimega EMAIL. Kuna Ray Tomlison lõi põhimõttelise algusbaasi e-mailide saatmiseks aga Shiva Ayyaduray lõi e-maili selle tänapäevases tähenduses, arvatakse, et e-mailide loomise au peaks kuuluma hoopis Shivale.

Kolmas teema, mida vaatlen on krüptovaluuta. Kuna krüpto on teema, mis viimasel ajal kütab kirgi, leidsin, et see on sobilik teema ka vaadelda enda esimeses blogipostituses.

Esimene krüptovaluuta, mis rahvusvaheliselt kasutust leidis on Bitcoin. Kuigi me peame endale teadvustama, et krüptoraha on üritatud luua ka enne Bitcoini. Kaks näidet selle kohta on B-Money ja Bit Gold, mis said küll kirja pandud, kuid nende arendamisega ei jõutud kunagi lõpuni.

Bitcoini algus sai aastal 2008, kui grupeering nimega Satoshi Nakamato, postitas arutelu krüptovaluuta kohta. Selle grupeeringu autorid on siiani kindlaks tegemata. Kuid nende arutelu andis piisava tõuke, et 2009 muudeti Bitcoini tarkvara avalikkusele kättesaadavaks, sealhulgas kaevandamine (mining). Kuigi algusaastatel Bitcoini ainult kaevandati, mitte ei vahetatud, ei olnud sellel tol ajal mingisugust rahalist väärtust. Esmane rahaline väärtus anti Bitcoinile alles 2010 aastal, kui keegi otsustas oma Bitcoini müüa. Ta vahetas 10 000 Bitcoini kahe pitsa vastu. Kui Bitcoini omaja oleks hoidnud oma vara praeguse hetkeni, oleks nende väärtus hetkel 363 miljonit eurot.

Krüptovaluuta on tänapäeval aina enam populaarsust koguv valuuta, kuigi sellesse suhtutakse veel jätkuvalt skeptiliselt. Eestis leiab infot krüptovaluuta kohta Eesti Krüptoraha Liit kaudu.

Eestis on loodud oma krüptoraha HIIS, mille tagatiseks on mets. Üks asutajates on Eesti krüptoraha eksperte Asse Sauga.

Järelsõnad minu kirjutisele:

Minu esimene valus õppetund kohe kursuse alguses – ära jäta asju viimasele hetkele, sest ootamatusi tuleb. Ja viimane hetk ei ole siinkohal isegi viimane päev, vaid isegi paar päeva ette on liiga vähe aega. Seekordne tore ootamatus oli põdeda koroonat teistkordselt viie kuu jooksul. Minu jaoks üllatus, et ka teist korda saab põdeda nii raskelt, et voodist püsti ei tõuse ja maailmast ei jaga mitu päeva mitte midagi – mis kell on, mis päev on, mis toimub.

Kuna ma olen järjekindel, siis ma teen oma esimese ülesande siiski ära. Kuigi mõistan, et selle eest punkte ei saa, on mul vähemalt märk maas iseenda jaoks, et teema on läbi töötatud.